13 silda - tagasivaateid sillaehituse suurprojektile
1918. aastal sündinud Eesti Vabariik päris oma eelkäijalt kehvas seisus sillad. Paljudel Lõuna- ja Lääne-Eesti teedel tuli jõgesid ületada parvedel või nahksildu mööda. 1930. aastatel asuti tüüp-raudbetoonsildade tarinduste väljatöötamisele. Raudbetoonsildade suuremahulisem ehitus sai alguse 1934 valminud üleriigilise suurte sildade ehituskavaga. Selle järgi kavandati 13 suure silla ehitamine kolme aasta jooksul. Valitud sildu peeti maanteevõrgu korrastamisel kõige tähtsamateks (asusid I klassi maanteedega ristuvatel jõgedel ehk põhimaanteedel). Valikpakkumiste tulemusena anti 1935. aastal tööde teostamine Soome ehitusfirmale OY Cyclop ja Taani firmale Höjgaard & Schultz. Esimesed kavandatud sildadest valmisid juba aastatel 1936–1937. Eesti Vabariigi 20 sünnipäeva-aastaks valmis 12 raudbetoonist silda (Pirita, Rumba, Siimu, Tori, Rae, Kärevere, Luunja, Kadaja, Pikasilla, Kirumpää, Mustjõe ja Pärnu) ja üks teraskandjatel sild (Jõesuu). Enamik neist hävis järgneva sõjategevuse käigus ning vähesed neist taastati endises tarinduses. Vaba riigi hävinguga hävis ka selle arendustöö raames loodud sillapärand.
Kuni 1912. aastani, mil Tallinna–Viimsi teele jäävale Pirita jõele valmis puitsild, ületati siin jõge parvega. Pirita jõele valmis esimene raudbetoonist kolme ligi 20-meetrise kaarvõlviga sild 1936. aastal. Silla kolm betoonist kaart kaeti graniitkivivoodriga, sõidu- ja kõnniteed said asfaltkatte. Silla ehitajaks oli firma OY Cyklop. 1944 purustasid silla taganevad Saksa väed. 1947. aastal taastati sild pea endisel kujul, kuid lammutati 1970. aastatel ja asendati siis juba uue sillaga. (Foto: Tallinna Linnamuuseum)
Rumba sild Läänemaal Kirbla–Tolli maanteel üle Velise jõe avati liikluseks 1937. Tegemist oli ligi 40-meetrise raudbetoonist kaarsillaga, mille sambad rajati paekivialusele. Ehitusettevõtteks oli Höjgaard & Schultz. Sild hävis II maailmasõjas. Sillasambad on säilinud tänaseni, kuid silda samal kohal hiljem ei taastatud. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Siimu kaarsild Vana-Pärnus üle Sauga jõe oli esimeseks Pärnu püsisillaks, mis valmis 1937. aastal. Silla üldpikkus oli 74 meetrit (keskmise ava pikkus 44,5 m). Silla keskmist ava ja sõiduteed kandsid kaks tõmbvööga kaarkandjat. Töö teostas Taani ettevõte Höjgaard & Schultz. Sild purustati sõjas, kuid taastati 1950. aastate algul peaaegu endises tarinduses (fotol). (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Rae sild Pärnu–Paide maanteel üle Pärnu jõe ehitati aastatel 1937–1938 (ehitaja Höjgaard & Schultz). Jätkuvtalatarinduses ehitatud ligi 65-meetrise üldpikkusega Rae sild toetub neljale kivisambale. Tegemist on ainsa sillaga 13-st Eesti Vabariigi suure sillaehituskava raames valminud sillast, mis elas sõja üle ja on säilinud tänaseni. 1998. aastal teostati silla põhjalik remont. Fotol on näha ka vana amortiseerunud puitsilda, mis oli kasutuses enne uue silla valmimist. (Foto: Eesti Maanteemuuseum
Tartu–Viljandi maanteel Emajõe alguses Jõesuus ületati kuni 20. sajandi alguseni jõge parvega. 1923. aastal valmis siin raudkivisammastel puitsild. 1937. aastal valmis endistele kivisammastele sillaehituskava raames terassild. Silla ehitas kodumaise Franz Krulli masinatehase jooniste alusel aastatel 1936–1937 Soome ehitusettevõte OY Cyklop. Fotol toimub silla proovikoormamine. (Foto: Eesti Rahva Muuseum)
Jõesuu terassild hävis II maailmasõjas (fotol). 1947. aastal valmis jõesuus Leningradis projekteeritud puitsild, mis asendati raudbetoonsillaga 1958. aastal. 2009. aastal valmis senisest sillast vähem kui sada meetrit allavoolu professor Siim Idnurme poolt projekteeritud 90-meetrise avaga teraskaarsild. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Ligi 130-meetri pikkune Tori talasild Pärnu–Paide maanteel üle Pärnu jõe ehitati aastatel 1936–1938. Kuni selle ajani ületati siin jõge ujuvsilda mööda. Silla ehitas aktsiaselts Höjgaard & Schultz ning see hävis 1944. aastal. 1957. aastal valmis endise silla sammastele Eesti esimene suurem taribetoonsild (varem valatud detailid monteeriti kohapeal). (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Kärevere esimese raudbetoonsilla ehitus Tartu–Põltsamaa maanteel üle Emajõe algas 1928. aasta suvel. Sama aasta lõpul varises esimene Kärevere sild ehitusvigade tõttu kokku. Teise Kärevere silla ehitamine lisati 1934. aastal üleriigilisse suurte sildade ehitamise kavva. Sild valmis 1938. aasta sügisel ja selle ehitas ettevõte OY Cyklop. Sild hävis 1941. aastal sõjategevuses. Uued sillad valmisid siin aastatel 1956 ja 1999. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Luunja 102-meetrise üldpikkusega talasild Tartu–Räpina–Petseri maanteel üle Emajõe valmis 1937. aastal. Varem ületati siin jõge parvega ning Tartust Peipsini Emajõel püsisillad seni puudusid sootuks. Et võimaldada laevade läbipääsu, oli silla kõrgus veepinnast sõiduteeni 13 meetrit, millise näitaja poolest oli tegemist tollase Eesti kõrgeima maanteesillaga. Silla ehitas OY Cyklop. Nii nagu samal ajal ehitatud Kadaja ja Mõniste silla puhul, ehitati ka Luunja silla sambad algul kuivale pinnasele ning hiljem kaevati jõele uus voolusäng, mis juhiti silla alt läbi. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Luunja sild lasti 1941. aastal taganevate punaarmeelaste poolt õhku. Lisaks avaehitusele purunes ka üks kahest sambast. Uus, vana silla vundamentidele toetuv sild, valmis siin 1953. aastal. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Kadaja kaarsild Ahja–Rasina maanteel Põlvamaal üle Ahja jõe ehitati aastatel 1936–1938. Silla üldpikkus oli 37 meetrit. Silla ehitas Soome ettevõte OY Cyklop ja see purustati 1941. aasta sõjasuvel. Pärast sõda ehitati samasse puitsild. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Tartu–Pikasilla–Viljandi maanteel üle Väike-Emajõe valmis aastatel 1918–1919 Eesti tollane pikim puitsild (138 m). Suure sillaehituskava raames valmis selle asemele viie-avaline 118-meetrine Pikasilla raudbetoonsild 1938. aasta lõpul. Silla ehitas Höjgaard & Schultz. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Pikasillas 1938. aastal valminud sild sai kannatada 1941. aasta sõjasündmustes, parandati seejärel puitdetailidega, kuid purustati 1944. aasta vaenutegevuses täielikult (fotol). Uus taribetoonsild valmis Pikasillas 1958. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Kirumpää kaheavaline raudbetoonsild Tartu–Ihamaru–Võru maanteel üle Võhandu jõe valmis 1938. aastal (ehitaja Höjgaard & Schultz). Raudkivist laotud sammastele toetunud sild ehitati senise puitsilla asemele. Sild valmis kuue kuu jooksul ja purustati 1944. aastal. Praegune sild samas valmis 1956. aastal. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Mõniste (Mustjõe) kaheavaline raudbetoonist talasild Võru–Valga maanteel üle Mustjõe ehitati aastatel 1938–1939. Tollase Võru maakonna suurima silla (üldpikkus 49 m) ehitas OY Cyklop. Sild hävis II maailmasõjas. Uus püsisild valmis Mustjõele 1966. aastal, mille amortiseerumisel valmis siin pool sajandit hiljem (2016) uus jätkuvtala plaatsild. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Pärnu Suursild oli kõige kallim ja esinduslikum sõdadevahelise iseseisvusperioodi sillaehitusprojekt. Kuni 1938. aastani Pärnus püsisillad puudusid ja jõe ületamiseks kasutati ujuvsilda. Silla kaldasambad rajati vaiadele, jõesambad kessoonidele. Pärnu Suursilla keskmisele avale ehitati laevade läbilaskmiseks terasest 21-meetrine klappsild. 255 meetrit pikk viiesildeline Pärnu Suursild avati 6. novembril 1938 (ehitaja Höjgaard & Schultz). Sild hävis II maailmasõjas 1944. aastal. (Foto: Eesti Ajaloomuuseum)
Kohe peale sõjasündmuste lõppu ehitati purustatud Pärnu Suursilla asemele puitsild, mis oli kasutusel kuni 1956. aastani. Järgmisest aastast alates avati liikluseks raudbetoonist tänane Kesklinna sild, mida tuntakse samuti Suursilla nime all. Uue silla ehitusel kasutati ära sõjas purustatud eelkäija sambad, mis on esimese iseseisvusaja sillaehituskava mälestiseks tänaseni. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
