Maanteemuuseumi blogi

Kuni 1960. aastateni töödeldi suur osa mustkatte pealispinnast suureteralise liiva või kruusaga.

1959. aasta lõpul katsetati Tallinna Teede ja Sildade Trusti mehaaniku Boris Upine (1906–1991) konstrueeritud masinat (fotol), millega talvel oli võimalik puhastada kõnni- ja puiesteid lumest ja prahist, laadida kuhjaaetud lund veoautodele, puistata teedele liiva ja kasta neid veega.

1968. aastal hakati esmakordselt Eesti maanteedele kandma teemärgistust. Joonimismasinate puudusel valmistasid meie teedeehitajad tollase Saksa DV šassiitraktori RS-09 baasil ise vastava seadmestikuga varustatud markeerimismasinaid (fotol).
(Eesti Maanteemuuseum, F 3:55)

Insener Arnold Volbergi nimi on maanteemuuseum juba tuvustanud seoses tema loodud V-seeria teehöövlitega, mille kõige esimest versiooni praegu ka taaselustatakse.

Vajadus on teadagi innovatsiooni ema. Nõukogude võimu kümnendeil tunti teedevalitsustes tehnika järele alalist puudust. Suur osa tollasest nõukogude tehnikast tuli töökodade leidlikul personalil ülesputitada ja leida ise töö korraldamiseks nutikad lahendused.

Vaidlused teemal, kas masinad ja innovatsioon teevad inimeste elu lihtsamaks või röövivad hoopis hulgalt inimestelt töö ja elatise lähevad tagasi juba tööstusrevolutsiooni algusaegadesse.

Sellist 8-tonnist masinat, mis ühendas nii rulli kui höövli funktsioonid toodeti 1930. aastate algul mõned eksemplarid Rootsist ostetud patendi alusel Tallinas masinatehases
Ilmarine. Rulli ja höövli funktsioonide ühendamisest ühes masinas loodeti majanduskriisi ajal ökonoomsust, kuid eksperimenti ei loetud kokkuvõttes siiski õnnestunuks.

Kruusa, kunstkruusa, killustiku ja peenkillustiku mõisted tõusid eestikeelses (teede)inseneerias sisulisemalt päevakorda 1930. aastate algul. Siis viidi kruusateede ehitus ja hooldus meil süsteemsemale tasemele ja hakati ka ehitusmaterjale sisulisemalt uurima ja katsetama. Kui paekivikillustikku sai peenestada veel lihasjõul vasaratega, siis põllukividest graniitkillustiku tootmine suuremas mahus eeldas mehhaniseerimist. Fotol inspekteerivad teedeministeeriumi insenerid üht esimest Tallinnas Franz Krulli masinatehases 1931. aastal riikliku tellimuse raames valminud killustikusõelaga varustatud kivipurustajat.

Tartu esimesed auto-"miljonärid" 1968. aastal: õnnitlustseremoonia Ikarus 55 Lux bussi kõrval, taustal loosung: "Tervitus tublidele autojuhtidele, kes sõitsid oma autoga 1 000 000 kilomeetrit!"
Oh aeg, oh kombed! Tänapäevane vaste võiks ehk hoopis olla: „Tervitus tublidele autojuhtidele, kes jätsid üldse sõitmata.“

Käimas on hoogtööpäevak ja hekiistutamine. Ajastu ei vajagi täpsustamist, või mis?