Maanteemuuseumi blogi

Maanteemuuseum veeretas oma rehvinäituse sel sügisel Narva. Tervitame imelist Narva Muuseumit leiuga nende fotoarhiivist, mis omakorda kõnetab nii toredalt meid, teedeteemadel mõtisklejaid. "Konkurss-ülevaatuse "Meie - kreenholmlased" lavakujundus "Suure tee etapid" “

Järjekordne leid meie fotokogust, mille puhul ei tahaks lisada muud kui vaid foto nimetuse Muuseumide Infosüsteemis: „Maanteelased siseruumis.“

Lumeväravad on Eesti teede talihoolde praktikas ajalooks saanud juba pea pool sajandit tagasi. Varasematel aegadel olid nad aga asendamatud lumetõrjevahendid, mille paigutamine ja transport oli töömahuks ettevõtmine.

Kuni 1960. aastateni töödeldi suur osa mustkatte pealispinnast suureteralise liiva või kruusaga.

1959. aasta lõpul katsetati Tallinna Teede ja Sildade Trusti mehaaniku Boris Upine (1906–1991) konstrueeritud masinat (fotol), millega talvel oli võimalik puhastada kõnni- ja puiesteid lumest ja prahist, laadida kuhjaaetud lund veoautodele, puistata teedele liiva ja kasta neid veega.

1968. aastal hakati esmakordselt Eesti maanteedele kandma teemärgistust. Joonimismasinate puudusel valmistasid meie teedeehitajad tollase Saksa DV šassiitraktori RS-09 baasil ise vastava seadmestikuga varustatud markeerimismasinaid (fotol).
(Eesti Maanteemuuseum, F 3:55)

Insener Arnold Volbergi nimi on maanteemuuseum juba tuvustanud seoses tema loodud V-seeria teehöövlitega, mille kõige esimest versiooni praegu ka taaselustatakse.

Vajadus on teadagi innovatsiooni ema. Nõukogude võimu kümnendeil tunti teedevalitsustes tehnika järele alalist puudust. Suur osa tollasest nõukogude tehnikast tuli töökodade leidlikul personalil ülesputitada ja leida ise töö korraldamiseks nutikad lahendused.

Vaidlused teemal, kas masinad ja innovatsioon teevad inimeste elu lihtsamaks või röövivad hoopis hulgalt inimestelt töö ja elatise lähevad tagasi juba tööstusrevolutsiooni algusaegadesse.

Sellist 8-tonnist masinat, mis ühendas nii rulli kui höövli funktsioonid toodeti 1930. aastate algul mõned eksemplarid Rootsist ostetud patendi alusel Tallinas masinatehases
Ilmarine. Rulli ja höövli funktsioonide ühendamisest ühes masinas loodeti majanduskriisi ajal ökonoomsust, kuid eksperimenti ei loetud kokkuvõttes siiski õnnestunuks.