Maanteemuuseumi blogi

Kruusa, kunstkruusa, killustiku ja peenkillustiku mõisted tõusid eestikeelses (teede)inseneerias sisulisemalt päevakorda 1930. aastate algul. Siis viidi kruusateede ehitus ja hooldus meil süsteemsemale tasemele ja hakati ka ehitusmaterjale sisulisemalt uurima ja katsetama. Kui paekivikillustikku sai peenestada veel lihasjõul vasaratega, siis põllukividest graniitkillustiku tootmine suuremas mahus eeldas mehhaniseerimist. Fotol inspekteerivad teedeministeeriumi insenerid üht esimest Tallinnas Franz Krulli masinatehases 1931. aastal riikliku tellimuse raames valminud killustikusõelaga varustatud kivipurustajat.

Tartu esimesed auto-"miljonärid" 1968. aastal: õnnitlustseremoonia Ikarus 55 Lux bussi kõrval, taustal loosung: "Tervitus tublidele autojuhtidele, kes sõitsid oma autoga 1 000 000 kilomeetrit!"
Oh aeg, oh kombed! Tänapäevane vaste võiks ehk hoopis olla: „Tervitus tublidele autojuhtidele, kes jätsid üldse sõitmata.“

Käimas on hoogtööpäevak ja hekiistutamine. Ajastu ei vajagi täpsustamist, või mis?

Eesti NSV Autotranspordi- ja Maanteede Ministeeriumi suvespordimängud, kombineeritud päästevõistlus. 1970. aastate algus.

... ehk ekskavaator turbaeemaldamisel (silla juurdesõitude rajamistööd) Paide Teedevalitsuses.
Aasta siis oli 1951.

Puhkealade rajamine teelistele oli omalaadne nähtus toonasel maastikul, kuigi see kodanlikku rannakuurorti meenutav stiil haakis kenasti ka stalinistlikus arhitektuuris levinud (kirikut meenutava) torni lembusega.