Maanteemuuseumi blogi

Esireas paremalt kolmas on meie teedeinseneeria üks asutavaid isasid – Richard Ambros (1897–1981). Tallinna Tehnikumi kasvandikuna sai temast Harju maainsener ja 1939. aastal Maanteede Talituse direktor. 1958.

Kevadel algasid hoogsad V-1 taastamise tööd. Õieti plaanime aastaks 2022 valmis ehitada päris uue, 123. V-1.

Maanteemuuseumis toimus konverents "Rehvid ja teed: eile, täna, homme", mille ettekandeid saab ka järele vaadata.

1930. aasta algul otsustas teedeministeerium tellida Franz Krulli masinatehaselt kaks 15-tonnist diiselmootoriga Barfod & Perkins-tüüpi rulli.

Kui tänasel auto-omanikul on valikut küllaga, siis nõukogude defitsiidimajanduse tingimustes tuli olla palju leidlikum. Kaasaegse kirjeldus: üheks suuremaks probleemiks oli aastail 1950–65 autole uute kummide muretsemine.

Sellel 1990. aastate algul tehtud fotole on jäädvustatud üks Eesti sillaajaloo pärle – Kasari sild. See 1904. aastal valminud üle 300 meetri pikk Eesti esimene raudbetoonist avaehitusega sild oli tol hetkel Euroopa pikimaid betoonsildu. 1990.

Kui sada aastat tagasi sai Eestis hoo sisse esimene suurem autobuum, siis olid rehvid masinaomanikule üheks kallimaks kuluosaks. Tollased õhkrehvid olid tänastega võrreldes palju haavatavamad ning ka teede kvaliteedil oli siin oma osa.

Kiilasjää just nagu varas,
tuleb siis, kui aeg on paras.
Siis kui teedemehed tudus,
autod juba kraavis ludus …

Saaremaa teemeister H. Võrklaeva luuletusest, 1965.

Foto: Eesti Maanteemuuseum

Võitluseks kiilasjääga töötasid Maanteede Valitsuse insenerid-mehaanikud August Rebas, Lembit Kulgver ja Theodor Tomperk 1960. aastal välja liivapuisturi DP-1E. Seade monteeriti veoautode ZIL-164 või ZIL-151 kastiosa asemele.

Kuni 1960. aastateni ja hiljemgi oli meie teedemeeste käsutuses äärmiselt vähe liiva-soola puistureid. Töö paremaks korralduseks võeti teedevalitsustes kasutusele auto kastile kinnitatav plekist valtsitud koonusekujuline puisteseade (fotol), mida täideti labidaga ja mis tagas ühtlasema puiste.