JAWA 90

Esimene JAWA registreeriti Eestis 1954. aastal. Kakskümmend aastat hiljem oli lääneliku lõhnaga JAWA oma populaarsuse tipul olev staatusesümbol.

Populaarse mootorrattamargi looja František Janeček sündis 23. jaanuaril 1878 Böömimaal. Ta oli insener, leiutaja ja ettevõtja, kes omandas kõrghariduse Berliini ülikoolis. Prahasse naastes asus noor andekas Janeček tööle tööstur Emil Kolbeni tehasesse, kust vaid 23-aastasena määrati ta Hollandis avatud uue vabriku peaks. Oma paljude ideede rakendamiseks asutas Janeček 1908. aastal Prahas isikliku mehaanikatöökoja. Ettevõte oli edukas, sest keskendus tulusale valdkonnale – relvade tootmisele. Pärast Esimest Maailmasõda, kus ka Janeček sõdis, registreeriti tema nimele kokku 60 patenti, nende hulgas käsigranaat, millest sai tšehhi armee standard, aga ka kirjutus- ja õmblusmasinad.

Pildil Eesti teedeehitusloos ilma teinud insener Boris Upine sõbratariga Wandereril.
Jawa lugu algab 1927. aastal, kui Janeček ostis mootorrattaste tootmislitsentsi saksa masinatootjalt Wanderer-Werke.
1902. aastast mootorrattaid tootnud Wanderer oli hinnatud kaubamärk: aastatel 1914-1918 oli saksa sõjaväe kasutatavatest ratastest pooled Wandereri toodang. Sõjale järgnes raske aeg saksa masinatööstuses ning ettevõte keskendus üksnes autode tootmisele. Mootorrataste tootmise litsents, kogu tootmistehnika ja kõik juba valmis osad müüdi edasi Janečeki ettevõttele. 1929. aastal käivitus Wandereri baasil toodetud mootorrataste tootmine pärast uuendus- ja parenduskuuri uue nime Jawa all.

Esimest mudelit tutvustas JAWA 23. oktoobril 1929. Tegemist oli sakslaste kardaaniveoga ühesilindrilise Wandereri eeskujul ehitatud 500-kuubikulise masinaga, millel 4-taktiline mootor võimsusega 12 kW ning mille kütusekulu oli 6 l/ 100 km. Kuigi mudeli hind oli soolane ja seda tuli pidevalt täiendada, oli sel algusest peale usaldusväärse ja sõidukindla masina maine.

1930. aastate alguse majandussurutis tekitas nõudluse lihtsama mootorratta järele. Pildil poseerib inglise võidusõitja ja insener George William Patchett (1901-1974) koos JAWA 175 mootorratta prototüübiga, mis pidi pakkuma alternatiivi kallimale 500-kuubikulisele mudelile. 1932. turule toodud punane 3,6 kW mootoriga ratas püsis tootmises 1946. aastani. See kaalus vaid 70 kilo ja sõitis kuni 80 km/h, tarbides seejuures 3,5 liitrit kütust 100 km kohta.
Juba esimese aastaga müüdi 3000 masinat, mida oli pea kolm korda rohkem kui esimese JAWA mudeli kolme aasta toodang. Sellise müügiedu peale loobus JAWA raskekaallasest sootuks. JAWAle kasulik koostöö Patchettiga kestis aastast 1930 kuni sõja puhkemiseni 1939. aastal, mil tal tuli naasta kodumaale. Kokku toodeti 27535 JAWA 175 kergmootorratast.

Janeček proovis kätt ka autotööstuses: 1933. aastal allkirjastas ta lepingu DKWga, mis andis talle loa tootma hakata DKW F2 baasil mudelit Jawa 700. Vahemikus 1934-1937 toodeti neid 1002 tükki, enne kui asendati uue mudeliga 600 Minor. Seda omakorda toodeti üle 14 tuhande, millest pool eksporditi. Pärast sõda läks tootmine üle Aero Minor märgi alla. Pildil haruldasem Jawa 700 kabriolett-versioon.

Nagu autoloos ikka, oli ka JAWAl püüdlus võidusõidul särada, antud juhul Tšehhoslovakkia rallil. Võistlusel osaleti 1935. aastal suisa kuue autoga. Mitmik-võit tuligi JAWA 750le, mille tehnilisi kitsaskohti aitas kompenseerida ülim voolujoonelisus ja kärbeskaal: 700 kilo. Hiljem sama tulemust JAWAl korrata ei õnnestunud. JAWA sportautost on säilinud vaid üks eksemplar, mis asub 1992. aastast riiklikus tehnikamuuseumis Prahas.

JAWA mootorrataste tootmine peatati 1938. aastal, kui Saksamaa okupeeris Tšehhoslovakkia, ja tehas, mille inseneride suurepärane tase oli sakslastele hästi teada, rakendati militaartehnika arendamisse. Ometi jätkus inseneride töö mootorratta täiustamisega ning katsetati sõjaväeroheliseks võõbatud mudelit Perak (tõlkes hüppaja). Teise ilmasõja järel algas kohe uue mudeli tootmine. Turule tuli toonases ajas võimas kahetaktiline mitmete innovatsioonidega JAWA 250, mida hakati eksportima üle kogu maailma. JAWA iseloomulikud puna-mustad JAWA 250/350 mootorrattad olid levinud Kaliforniast Uus-Meremaani, sest tšehhi motikat eksporditi hiilgeaegadel enam kui 120 riiki.

JAWA arengut oli pärssinud aastakümneid alati täitmatu Nõukogude Liidu turg: inseneridel ei olnud mahti keskenduda arendustööle, vaja oli toota võimalikult laiale publikule kättesaadavat masinat. See andis kohese tagasilöögi NLiidu lagunemisel. Samas on tootmine, kuigi väiksemas mahus, pidevalt jätkunud ning: tehas valmistab neljataktilisi 350- ja 600-kuupsentimeetriseid JAWAsid tänini.
Eestis on kõige tuntumad JAWA 350 mudelid läbi aegade typ634, typ638 ja typ360, millega sõidetakse praegugi veel. 10 aasta eest oli Eestis arvel veidi üle 1000 JAWA. 2019. aastaks on see arv aga märgatavalt tõusnud: registris on arvel 1600 JAWA ringis.

2018. aastal hakkas India sõidukitootja Mahindra JAWA Motolt saadud litsentsi alusel vana klassikat taastootma, andes JAWAle võimaluse uuel tasemel maailmaturule naasta. Indias oli JAWA menuks soodne nostalgiapinnas: juba 1950. aastatest seal populaarsust kogunud margil on suurriigis palju toetajaid.
Sotsiaalmeedias levib Mahindra JAWAde testsõitudest suurel hulgal meeleolukaid pilte.

Foto Maaelumuuseumide kogust, illustreeriv.
„Naabrimees Aarel on vana JAWA senini alles, seisab kuuri all puudevirna taga. Just see ilus ümmargune, millest kohe näha, et emane masin. Aga kuidas ta selle JAWA endale sai, on omaette tore lugu. Aare ema oli usklik inimene, kellele väga muret tegi, et mitte mingi nipiga ei õnnestunud poega kirikusse meelitada. Kui aga Aaret unistus tsiklist kangesti kummitama hakkas, läks ta ema jutule: „Kui aitad mul JAWA osta, lähen kohe leeri!“ Sellist võimalust ei saanud mitte käest lasta ja nii juhtuski, et 1971. aasta leerifotol on kenade neiude seas üks rõõmus rosin, pikad lokid lehvimas, trompetpüksid jalas ja suu kõrvuni: JAWA juba ootas…
Aarest sai tehtud mees, tegi oma bändi ja paarutas JAWAga ringi. Ei olnud seelikukandjatest kaasasõitjatest puudust!“ (Maanteemuuseumile jutustanud saarlasest JAWA-fänn)