Maanteemuuseumi blogi

Viimase saja aasta jooksul on Eestis maanteede ehitust ja nende hooldust administreerivaid asutusi reformitud üsna sageli. Nii nimetusi kui ka peremehi on102-aastasel Maanteeametil olnud üsna mitu. Muigamisi võikski öelda, et heal lapsel on olnud õige mitu nime. Või kasutada ehk üht kõnekäändu: „Pole vahet, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab.“

Alljärgnev ei ole loetelu tegudest, vaid nimedest, mille all on Eestis teid ehitatud. Ka ei anta siin hinnanguid muutuste vajadustele ja tagajärgedele.

1918 Maanteede ja Sisemiste Veeteede Valitsus

Kuni Eesti Vabariigi loomiseni oli teede ehitamine ja hooldamine mõisate kohustus, see tähendab et vastavalt rüütelkondade eeskirjadele tegid tegeliku töö ära talupojad.

Ilmselgelt oli I maailmasõja järel ja iseseisva riikluse loomise hakul Eesti teede olukord väga halb. Ehkki maanteede seaduse vastuvõtmine venis ligi kümne aasta pikkuseks (vaidlused kestsid 1919 – 1928), alustas Teedeministeeriumi alluvuses juba 26. novembril 1918 Maanteede ja Sisemiste Veeteede Valitsus. Seda hetke loetakse ka Maanteeameti sünnipäevaks.

Esimeseks ülesandeks oli sel erinevate teelõikude läbitavaks muutmine ja hädavajalike sildade ehitamine. 1. mail 1923. aastal valitsus likvideeriti, sisemiste veeteede korraldus anti üle mereasjanduse peavalitsusele, maanteede ja sildade korrashoid tehti ülesandeks maavalitsustele. Teedeministeeriumi ehitustehnika osakonna hooleks jäi kontroll ja rahajaotamine.

Maanteede valitsusest talituseks

1929. aastal jõustunud maanteede seadusega loodi selged raamid teedeala organisatsioonile ning kindel alus, millele tugines edasine tegevus ja seadusandlus.  Teedeministeeriumi allasutusena loodi Maanteede ja Ehituse osakond. Selle struktuuriüksusena tegutses Maanteede Amet, inspektorite  õlule langes põhiline koormus maanteede ja sildade ehitus- ja parandustööde juhtimisel ja korraldamisel.      

1934. aastal moodustati Maanteede Valitsus, mis asendus 1938. aastal Maanteede Talitusega. Asutuse ülesandeks oli maanteede ja sildade ehitamise ja korrashoiu korraldamine, samuti lennu- ja jõuvankriasjanduse edendamine ning 1934. aastast alates ka autobussiliikluse korraldus.

Teed jagati kolme klassi: I klass – suurema liikluskoormusega linnadevahelised teed; II klass – väiksema liikluskoormuse ja tähtsusega teed ja III klass – külateed. 1930.-te aastate lõpuks kuulus Eesti teedevõrku u 22 000 km maanteid, millest ligi kolmandik hooldati avalike vahendite toel. Enam kui 15 000 km teid jäi naturaalkohustusena ehk kohalike maaelanike hooldada.  See, nn teeorjus lõppes Eesti teedel alles 1959. aastal.

 
Talitusest tagasi valitsuseks

Eesti okupeerimisel nõukogude võimu poolt asutati 21. juulil 1940 senise Maanteede Talituse baasil Maanteede ja Autotranspordi Talitus. Kuu aega hiljem töötas tegutses see juba ENSV Kommunaalmajanduse Rahvakomissariaadi alluvusse.

Ent juba 25. septembril 1940 moodustati ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi juurde Maanteede Valitsus, mis tegeles ainult tee-ehituse küsimustega. Autotranspordi juhtimiseks loodi Transpordi Peavalitsus. Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomiteede alluvusse loodi 10 teedeosakonda.

Lisaks ameti nime muutusele vahetus ka töötajaskond, asutuse etteotsa asusid pigem slaavipäraste nimedega inimesed.

1941 - 1944 valitses Eestis Saksa okupatsioonivõim. Okupeeritud Eesti kuulus algselt Ida-alade riigikomissariaadi koosseisu. Aasta lõpust oli siinne kõrgeim ametimees kindralkomissar, selle alluvuses taaskehtestati osaliselt Eesti Vabariigi seadused 1940.aasta seisuga. Vahetuks tsiviilhalduse teostamiseks moodustati Eesti Omavalitsus ja selle alluvuses Tehnikadirektoorium. Tee-ehitustöid korraldas Eesti Maanteede Valitsus, maakondlikud teedeosakonnad allutati taas Maanteede Valitsusele. Selle tulemusena muutusid nad maavalitsustest sõltumatuteks. Kohalike osakondade kasutusse jäi ka kogu  tee-ehitustehnika, sest käsk oli sõja ajal hoida kõik Eesti territooriumil olevad suuremad maanteed aastaringselt avatud ning võimaldada seal liikuda raskeveokitel.

Muutusterohked 1944 - 1953

II maailmasõja lõpul oli esmaseks tee-ehitusalaseks tööks sõjakahjude likvideerimine. Puudus oli inimestest, masinatest ja materjalidest.

1944. aasta 22. septembril alustas tööd Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (hilisem Eesti NSV Siseministeerium) Maanteede Valitsus. Sellele allus 10 teedeosakonda, millele 1949 lisandus veel 3.

Üllatav on, et lisaks teede ehitusele ja hooldamisele kuulus sellele ka 11 toidupoodi ja mitu abimajandit, kus tegeldi taime- ja loomakasvatusega, et varustada organisatsiooni sööklaid.

1951. aasta otsustega jäid Maanteede Valitsuse hoole alla 6600 km üleliidulise ja vabariikliku tähtsusega maanteed. 13 000 km kohalikku teedevõrku anti Eesti NSV Ministrite Nõukogu haldusse, mille koosseisus loodi kohalike teede osakond. Ka hakkasid Eesti NSV 39 rajooni täitevkomitee juures tööle kohalike teede osakonnad, kelle ülesandeks jäi koos maaelanikkonnaga hoida töökorras 13 000 km kohalikke teid.

Üheksa aastat oligi teede haldamine allutatud Siseministeeriumile ehk kõikvõimsale julgeoleku aparaadile. Seejärel usaldati teedesüsteemi haldamine tsiviilametkonnale. 1. jaanuaril 1953 alustas tööd ENSV Teede – ja Transpordimajanduse Ministeerium, mis sai tegutseda vaid paar kuud. See kiire muudatus ei olekski mainimist väärt, kui ministeeriumi ülesandeks ei oleks lisaks maanteede ehitusele ja hooldusele taaskord ka veetranspordi korraldus.

Juba juunis reorganiseeriti see  Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumiks (ATMM), mis juhtis Eesti tee-ehitustöid 35 aastat ja asendus 1988. aastal NSV Riikliku Transpordikomiteega. Teetöid korraldas 1953-1955 Teede Peavalitsus ning Vabariikliku ja Kohaliku Tähtsusega Teede valitsus, mis 1956 muudeti taas Maanteede Valitsuseks.

Veel 1956. aastani tegutses justkui paralleelmaailmas ka Eesti NSV Liidulise Tähtsusega Maanteede Valitsus, mis hoidis korras ENSV olulisimaid maanteid Tallinnast Narva ja Riia suunal ning Lõuna-Eestisse läbi Tartu ja Võru.

Teetööde parema kvaliteedi saavutamiseks loodi Peavalitsuse juurde Projekteerimise-Uurimise Kontor (1956, hilisem Eesti Maanteeprojekt), Teede Tehniline Inspektsioon (1959), Teede-ehituse kesklaboratoorium (1964, tänase riigiaktsiaseltsi Teede Tehnokeskus eelkäija). Neist esimene tegeles tee-ehituse jaoks vajalike andmete kogumise ja töötlemisega, aga eelkõige kaasaegsete teede projekteerimisega. Inspektsioon korraldas teeprojektide kvaliteedi järelvalvet,  Kesklaboratoorium tegi katseid paremate tee-ehitusmaterjalide loomiseks, muu hulgas asfaltbetooni valmistamiseks.

1966. aastast korraldas neljaks aastaks tee-ehitust  Maanteede Peavalitsus. Sisulist muutust see nimevahetus kaasa ei toonud.

1970 - valitsuse asemel trust

1.septembril 1970 Maanteede Peavalitsus reorganiseeriti taas. Uus asutus sai nimeks  Teede Remondi ja Ehituse Trust (TRET). Kohalikud teedevalitsused muudeti omakorda ümber neljateistkümneks teede remondi- ja ehitusvalitsuseks e TREV-ks  ja Hiiumaa Teede Remondi ja Ehituse jaoskonnaks.

1980. aastal laienes Eesti tee-ehitus ka Siberisse, loodi Surguti Teedeehituse Trust, mis aitas rajada Lääne-Siberis teid kuni 1997. aastani.

1970.-tel oli Eesti NSV kujunenud kõrgema autostumise tasemega liiduvabariigiks NSV Liidus.  Kümne aastaga kasvas liiklustihedus neli korda. See eeldas paremini ehitatud ja hooldatud teid, aga ka senisest enam tähelepanu liiklusohutusele. Miilitsavalitsusele allunud Riikliku Autoinspektsiooni kõrval hakkas sellega tegelema TRETi juures tegutsenud Eesti Maanteeprojekt, mille ülesandeks sai juba uute teede kavandamisel projekteerida need senisest ohutumateks.

1988 – uued tuuled, uued nimed

1988. aastaks oli TRETi alluvuses 15 TREVi rajoonides, lisaks TREV-1, TREV-2 ja TREV-3, Sillaehituse Valitsus, Teedeehituse Kesklaboratoorium, Projekteerimisinstituut "Eesti Maanteeprojekt", Tootmis-Tehnoloogilise Komplekteerimise Valitsus, Surguti Teedeehitustrust Tjumeni oblastis ning Harju ja Tartu asfaltbetooni tehased. Maanteesüsteemi töötajate arv oli kasvanud hiiglaslikuks. Kui pärast II maailmasõda ehitas ja hooldas Eesti teid pisut üle 2400 inimese, siis kümme aastat hiljem see kahekordistus ja 1990. aastal töötas valdkonnas juba ligi 5400 inimest.

Uue juhtimissüsteemi algatamiseks likvideeriti ENSV Ministrite Nõukogu määrusega 1988. aasta 1. novembril TRET ning tööd alustas Vabariiklik Tootmiskoondis Eesti Maanteed.

1990 – Maanteeameti nime taastulek

Järgnevate aastate jooksul toimusid taas tohutud muutused, kui kogu riigi maanteede süsteemi haldamine muudeti ümber. Seni 26 ettevõttest koosnenud hiiglane likvideeriti ja Eesti Vabariigi Transpordiministeeriumi käskkirjaga alustas 1. novembril 1990 alustas tööd Eesti Maanteeamet.

Uus asutus sai ülesandeks kaasajastada teedemajanduse organisatsiooni, eraldada tellija, ehitaja ja järelevalve funktsioonid. Seetõttu müüdi erastamisprotsessi alguses kohe maha otseselt tootmisega seotud allüksused. Nii loodi näiteks tänaseni tegutsev AS TREV-2, Harju teedevalitsusest kasvas välja kaks arvestatavat firmat – Üle ja Aspi  jne. 1995. aastaks oli peamiselt eraettevõtteisse lahkunud üle poole Maanteeameti endistest töötajatest.

1994. aastal  likvideeriti Riigi Liiklusohutusamet ja tema põhifunktsioonid anti üle Maanteeametile.

2009. aastal  reorganiseeriti Maanteeameti viis regionaalset teedevalitsust. Sama aasta kesksuvel  ühendati Maanteeamet ja 15 aastat tegutsenud Eesti Riiklik Autoregistrikeskus (ARK).

Kuni 2012. aasta lõpuni tegutsesid 4 Maanteeameti  regiooni  nii tegevuspiirkonna kui samanimeliste omaette eelarvega struktuuriüksustena, mida juhtisid regioonijuhid.

2013. aastast oli regioon Maanteeametis kui tegevuspiirkond ning juhtimine konsolideeritud ühtse organisatsioonina. Eesti teedevõrgu 60 000 kilomeetrist oli ameti hallata 16 000 km riigimaanteid. Pärast haldusreformi lisandusid ühistranspordi korraldus ning mandri ja saarte vahelise liikluse korraldamine vees ja taevas.

Kadri Valner

Eesti Maanteemuuseumi juhataja