maanteemuuseum.ee
Accessibility

DARBA LAIKI T-Sv 11 – 18

Maanteemuuseum blog

Viiruse leviku tõkestamiseks on muuseum suletud kuni 28. märtsini!

09.12.2020

V-1 sai juba „jalgele“

teehöövli taastamine

Kevadel algasid hoogsad V-1 taastamise tööd. Õieti plaanime aastaks 2022 valmis ehitada päris uue, 123. V-1.

Mitte siis sakslaste sõjalennuki, vaid esimese eestlaste projekti järgi ehitatud ja  1948. aastal valminud teehöövli V-1. Arnold Volbergi projekteeritud masinat toodeti kõigest 122 tükki enne kui uuemad mudelid peale tulid, ning teadaolevalt pole ühes tükis tänaseni säilinud ühtegi. Olemas oli vaid hulgaliselt fotosid, originaaljoonised ja mõned osad.

Oma looja järgi nime saanud teehöövli V-1 baasiks olid veoauto GAZ-AA agregaadid. Selliseid teetöömasinaid ei olnud ka toonases Nõukogude Liidus ühtegi.

Pidasime kevadel plaani, kuidas toimida, et tulemus oleks hea ja kogu protsess ka kõiki innustav. See „pidasime“ tähendas kogemusega teemehi Raimo Unti ja Tõnis Pappelit, Järvamaa Kutsehariduskeskuse õpetajaid Reimo Ilvest ja Ivar Kohjust ning me muuseumist Rain Rikast ja mind.

Tegime plaani, et otsime võimalikult palju säilinud originaalosi, mille „ülesvuntsimine“ jäi põhiliselt Tõnise kanda. Ka Rain ja Raimo on tegelenud kogu aeg vanade juppide otsimisega, igasuguste taustauuringutega. Raimo roll on veel meeskonda pidevalt hoogsate sõnavõttudega innustada.

Mina, mnjah, mina naudin seda, et saan selliste ägedate meestega koos olla… nojah, eks ma püüan tegeleda ka avalikkuses sõna levitamisega, et nii vägev töö on käsil ( ja rahalugemisega ka….)

Kutsusime kampa veel Põltsamaalt Ritiko OÜ omaniku ja kuldsete kätega Silver Maidla. Leidsime, et kõige mõttekam on teha ettevalmistustööd ära tema töökojas. Ja siis, kui raam valmis ja masina „süda“ tuksub, viime kogu kraami Säreverre Järvamaa kutseka õpilaste kätte. Nemad panevad masina kokku.

Kevadel ei saanud me täie „auruga“ minema, sest koroona tuli peale. Aga nüüd on uus katkulaine hirm neid töid hoopis kiirendanud:

Poole aastaga taastas Tõnis Pappel oma koduses töökojas mootori ja sillad ning käigukasti. Mõned osad tuli kohale tellida maailma teisest otsast – USAst. Masina „süda“ oleks justkui valmis….

Silver ehitas samal ajal V-1 raami, valmistas neid väiksemaid detaile, mis käivad hõlma tõstemehhanismi juurde, samuti ketirattaid ja üleminekuid ketiratastele ja igasugu muid töid.

Ees olid tal need vanad, 70 aastat tagasi valmistatud joonised. Ja need on imeliselt head (…. vist, no nii vähemalt olen ma aru saanud. See on tegelikult uskumatu, kui vägevaid jooniseid toona sirkli ja joonlauaga valmis tehti.

Täna võib öelda, et kõik, mis joonistele kanti on „rauda valatud“. Edasi tuleb endal nuputada (mitte et varem ei oleks nuputamisega tegeldud).teehöövli taastamine

Igatahes oli novembri lõpus pilt juba päris huvitav – V-1 on „jalgele aetud“. Juba on aru saada, mis sellest tulla võib. Imelik on see, kui kitsas oli esimese V-1 kabiin. Mina mahun sinna ära, aga kuidas mahtus sinna mõni turskem ja pikem töömees, on mulle arusaamatu. No eks peab kunagi mõne sinna kutsuma ja vaatama, kuhu ta jalad sätib.

Olen igatahes põnevil. Põnevil ka seetõttu, et mehed on suure hooga tormanud me plaanidest ette ja plaanitud tegevustega jõudnud juba järgmisse aastasse. Samas ei tundu see kuidagi seda moodi nagu vanasti, et viie aasta plaan nelja aastaga. Tore on näha südamega tehtavaid asju ja ise kaasa toimetada.

Ja mis veel – juba oli juttu järgmistest projektidest – ikka sellistest, kus „vanad“ ja noored koos saaks toimetada. Saame näha.

 

Muljed muuseumi juhataja Kadri Valneri sulest

Add new comment

CAPTCHA
This question is for testing whether or not you are a human visitor and to prevent automated spam submissions.

Maanteemuuseum Instagramis