90 aastat esimeste teehöövlite jõudmisest Eesti teedele | Maanteemuuseum
Vaegnägijatele

Oleme avatud  R-P 10-18

Koolivaheajal muuseum avatud 24.-28.04 kell 10-18

90 aastat esimeste teehöövlite jõudmisest Eesti teedele

Kuni 20. sajandi esimese veerandini kasutati Baltimaade teede hooldamisel vaid odavat ja lihtsat lahendust, delegeerides teetööd kohustusena maaomanikele ja põllumeestele. Talurahva kasutada olnud töövahendid olid lihtsad, nende töö aeganõudev ja väheefektiivne. 1926. aastal teedeministeeriumi poolt Rootsist prooviks hangitud esimesed kaks teehöövlit Bitvargen panid liikuma jää, mis äratas siinsed teedeehitajad sajandeid kestnud talveunest.

1920. a. hakkas teehöövlite sünnimaal USA-s Milwaukees asunud Wehr Company tootma iseliikuvaid teehöövleid, mille jõuallikaks oli Fordson traktori mootor. 1924. a. hakati Wehri mudelit Bitvargeni nime all tootma ka Rootsi tehases AB Vägmaskiner.
1920. a. hakkas teehöövlite sünnimaal USA-s Milwaukees asunud Wehr Company tootma iseliikuvaid teehöövleid, mille jõuallikaks oli Fordson traktori mootor. 1924. a. hakati Wehri mudelit Bitvargeni nime all tootma ka Rootsi tehases AB Vägmaskiner.
Teehöövlite jõust ja võimsusest tulenevalt on nende mudeleid ristitud jõuliste ja vastupidavate loomade järgi (nt Road Wolf). Soome vastava masina mudel kandis nime Tiekarhu (teekaru). Bitvargenit võib rootsi keelest tõlkida kui tükikesi hammustavat hunti.
Teehöövlite jõust ja võimsusest tulenevalt on nende mudeleid ristitud jõuliste ja vastupidavate loomade järgi (nt Road Wolf). Soome vastava masina mudel kandis nime Tiekarhu (teekaru). Bitvargenit võib rootsi keelest tõlkida kui tükikesi hammustavat hunti.
1. aprillil 1926 tegi teedeminister Oskar Amberg valitsusele ettepaneku tellida Rootsist AB Vägmaskinerilt kaks Bitvargeni teehöövlit hinnaga 800 000 marka tükk. Masinad jõudsid Eestisse 23. juunil 1926. Peale 29. juunil toimunud demonstratsioone, anti masinad üle Harju ja Tartu maavalitsustele.
1. aprillil 1926 tegi teedeminister Oskar Amberg valitsusele ettepaneku tellida Rootsist AB Vägmaskinerilt kaks Bitvargeni teehöövlit hinnaga 800 000 marka tükk. Masinad jõudsid Eestisse 23. juunil 1926. Peale 29. juunil toimunud demonstratsioone, anti masinad üle Harju ja Tartu maavalitsustele.
Teehöövel Bitvargeni üldpikkus on 5,45 m; laius 2,4 m; kogukaal 4000 kg; lõikeraua pikkus 2,44 m; mootori võimsus 22 hj; liikumise kiirus tühjalt 15 km/h; liikumise kiirus töötamisel (keskmiselt) 7 km/h. Tagarattad on malmist, esimesed terasest ja varustatud täiskummist rehvidega. Masina jõuallikaks on Fordson traktori mootor.
Teehöövel Bitvargeni üldpikkus on 5,45 m; laius 2,4 m; kogukaal 4000 kg; lõikeraua pikkus 2,44 m; mootori võimsus 22 hj; liikumise kiirus tühjalt 15 km/h; liikumise kiirus töötamisel (keskmiselt) 7 km/h. Tagarattad on malmist, esimesed terasest ja varustatud täiskummist rehvidega. Masina jõuallikaks on Fordson traktori mootor.
Esimeste katsetuste tulemusel kiideti teehöövel Bitvargen tõhusaks masinaks. Puudustena toodi nt esile, et vihmasel perioodil hakkasid tagumised rattad sügavama hööveldamise juures kohal ringi käima. Soovitati katsetada „tankettidega“ ehk roomikutega või kasutada kette. Samuti leiti vajalik olevat ehitada teehöövlile katus või kate, et juhil olnuks muutlikes ilmaoludes parem töötada.
Esimeste katsetuste tulemusel kiideti teehöövel Bitvargen tõhusaks masinaks. Puudustena toodi nt esile, et vihmasel perioodil hakkasid tagumised rattad sügavama hööveldamise juures kohal ringi käima. Soovitati katsetada „tankettidega“ ehk roomikutega või kasutada kette. Samuti leiti vajalik olevat ehitada teehöövlile katus või kate, et juhil olnuks muutlikes ilmaoludes parem töötada.
1927.a. otsustati tellida täiendavad 10 teehöövlit. Tellimistingimustes arvestati kohapeal läbiviidud katsetulemustega, et viia masinate konstruktsioon enam kooskõlla Eesti teedeoludega ning tagada masina ja selle detailide parem kestvus ja töövõime. Höövlid telliti AB Vägmaskinerilt, kuid need valmistati Tallinnas AS Ilmarine tehases.
1927.a. otsustati tellida täiendavad 10 teehöövlit. Tellimistingimustes arvestati kohapeal läbiviidud katsetulemustega, et viia masinate konstruktsioon enam kooskõlla Eesti teedeoludega ning tagada masina ja selle detailide parem kestvus ja töövõime. Höövlid telliti AB Vägmaskinerilt, kuid need valmistati Tallinnas AS Ilmarine tehases.
1928. a. sõnastati teedeministeeriumi tehnikaosakonna visioonidokumendis, et Eesti teede põhitüübiks on kordaseatud kruusatee ja selle korrashoiu masinaks on roopaid äralõikav ja teed tasandav teehöövel. Fotol teehöövel Bitvargen-Ilmarine töötamas 5. mail 1928 Pärnu–Tallinna maantee 13. kilomeetrilt.
1928. a. sõnastati teedeministeeriumi tehnikaosakonna visioonidokumendis, et Eesti teede põhitüübiks on kordaseatud kruusatee ja selle korrashoiu masinaks on roopaid äralõikav ja teed tasandav teehöövel.
Fotol teehöövel Bitvargen-Ilmarine töötamas 5. mail 1928 Pärnu–Tallinna maantee 13. kilomeetrilt.
Teehöövlijuhid palgati tavaliselt hooajaks ja selle lõpul vabanesid nad oma kohustest. See andis siiski vaid näilist kokkuhoidu, sest juhi vilumusest ja töövõtetest sõltus höövli tööiga. Tööpäeva lõpul jättis juht masina enamasti teeäärde seisma ja sõitis sellele kinnitatud jalgrattal ööbimispaika (vt fotot).
Teehöövlijuhid palgati tavaliselt hooajaks ja selle lõpul vabanesid nad oma kohustest. See andis siiski vaid näilist kokkuhoidu, sest juhi vilumusest ja töövõtetest sõltus höövli tööiga. Tööpäeva lõpul jättis juht masina enamasti teeäärde seisma ja sõitis sellele kinnitatud jalgrattal ööbimispaika (vt fotot).
1932. a. seisuga oli tehases Ilmarine valmistatud 114 teehöövlit. Sisseostetud masinaid koos kohapeal litsentsi alusel toodetutega oli kokku ligi 120. Vähemalt viis höövlit valmistati Ilmarises ka Läti riigi tellimusel. Lisaks toodeti 1930. aastate alguse kriisiaastail Ilmarises ka mõned mootorrull-teehöövlid (fotol).
1932. a. seisuga oli tehases Ilmarine valmistatud 114 teehöövlit. Sisseostetud masinaid koos kohapeal litsentsi alusel toodetutega oli kokku ligi 120. Vähemalt viis höövlit valmistati Ilmarises ka Läti riigi tellimusel. Lisaks toodeti 1930. aastate alguse kriisiaastail Ilmarises ka mõned mootorrull-teehöövlid (fotol).
1935. a. tõi kaubadusühisus Traktor Eestisse Caterpillar tüüpi teehöövli ja andis selle katsetusteks üle Harju maavalituse teedeosakonnale. Tegemist oli senistest palju võimsama 1930. aastatel Ameerikas Ühendriikides väljatöötatud masinaga.
1935. a. tõi kaubadusühisus Traktor Eestisse Caterpillar tüüpi teehöövli ja andis selle katsetusteks üle Harju maavalituse teedeosakonnale. Tegemist oli senistest palju võimsama 1930. aastatel Ameerikas Ühendriikides väljatöötatud masinaga.
1939. aasta mais sõlmis teedeministeerium AS Ilmarisega lepingu, mille järgi töövõtja valmistas 6 komplekti teehöövleid, mille tüübiks oli Caterpillar Diesel Nr 10. Need masinad olid varustatud 44 hj Caterpillari diiselmootoriga ja käivitamiseks vajaliku 10 hj abibensiinimootoriga.
1939. aasta mais sõlmis teedeministeerium AS Ilmarisega lepingu, mille järgi töövõtja valmistas 6 komplekti teehöövleid, mille tüübiks oli Caterpillar Diesel Nr 10. Need masinad olid varustatud 44 hj Caterpillari diiselmootoriga ja käivitamiseks vajaliku 10 hj abibensiinimootoriga.
1940. a. töötas Eesti teedevõrgu korrastamisel 134 teehöövlit. Suur enamik neist olid ehitatud Eestis, mis pakkus tööd ja leiba kohalikele inimestele. Lisaks hööveldamisele kasutati neid masinaid ka talvisel ajal lumetõrjel. Masinapark töötas kodumaisel mootorikütusel – põlevkivibensiinil.
1940. a. töötas Eesti teedevõrgu korrastamisel 134 teehöövlit. Suur enamik neist olid ehitatud Eestis, mis pakkus tööd ja leiba kohalikele inimestele. Lisaks hööveldamisele kasutati neid masinaid ka talvisel ajal lumetõrjel. Masinapark töötas kodumaisel mootorikütusel – põlevkivibensiinil.
Teehöövlite kasutamine andis 20. sajandi alguskünendite Eestis häid tulemusi, sest ei piirdutud vaid välismaiste masinate lihtsa ülevõtmisega. Siinsed teehöövlid viidi katsetuste alusel vastavusse Eesti teede olukorraga. Teedeministeeriumi järjekindla tegevuse tulemusena koondati tehasesse Ilmarine teehöövliehitajate kaader.
Teehöövlite kasutamine andis 20. sajandi alguskünendite Eestis häid tulemusi, sest ei piirdutud vaid välismaiste masinate lihtsa ülevõtmisega. Siinsed teehöövlid viidi katsetuste alusel vastavusse Eesti teede olukorraga. Teedeministeeriumi järjekindla tegevuse tulemusena koondati tehasesse Ilmarine teehöövliehitajate kaader.
Sõjaeelse Eesti teehöövliehituse koolkonna traditsioonid taaselustusid ka pärast Teist maailmasõda, kui 1948. a. valmis Paides insener Arnold Volbergi konstrueeritud iseliikuv teehöövel V-1. Esimene omataoline terves NSV Liidus (fotol).
Sõjaeelse Eesti teehöövliehituse koolkonna traditsioonid taaselustusid ka pärast Teist maailmasõda, kui 1948. a. valmis Paides insener Arnold Volbergi konstrueeritud iseliikuv teehöövel V-1. Esimene omataoline terves NSV Liidus (fotol).