Väinatamm – 120 aastat maanteed läbi mere

Sajandeid oli liikumine mandrilt saartele ja vastupidi sõltunud aastaaegadest ja ilmaoludest. Kuid 19. sajandi lõpus haaras kogu maailma tehniline progress, mil ehitati nii raudbetoonsildu kui ilmusid teedele ka esimesed autod. Tollal mõeldi eelkõige inimeste järjest kasvavatele vajadustele. Selle tulemusel ehitati ka Muhut ja Saaremaad ühendav tammtee, millest tänavu möödub 120 aastat.

Saaremaad ja Muhumaad ühendava tammtee avamisel 27. juulil 1896 on Liivimaa kuberneri Mihhail Zinovjevi lese silmad pisarais, kui ta lõikab läbi avamislindi. Tema abikaasa –  kindralleitnant ja Liivimaa tsiviilkuberner – kes on kohaliku rahva jaoks ajalukku läinud Vene keskvõimu poolt teostatud venestuspoliitika elluviijana, asetas paika tammi nurgakivi kaks aastat tagasi, kuid suri enne ehitise valmimist. Kuigi kohaliku rüütelkonna aadlimehed ülistavad sõnavõttudes keisrit ja kuberneri tammi ehituse eest, on neil seljataga mitu tegusat aastakümmet asjaajamist Riias ja Peterburis, et oma sihti – kahe saare vahelist ühendusteed teostada.

Sündmuse pidulik osa leidis aset tammi Saaremaa poolses otsas, kuhu olid püstitatud auväravad. Kõige esimesena sõitis üle lippudega ehitud tammi Liivimaa kuberner Vladimir Surovtsev koos eelmise kuberneri Mihail Zinovjevi lesega.

Tänavu 27. juulil möödub 120 aastat Muhut ja Saaremaad üle Väikese väina ühendava tammtee avamisest liikluseks. Sajandeid oli liikumine mandrilt saartele ja vastupidi sõltunud aastaaegadest ja ilmaoludest. Talvised jääolud lõid kindla ja kõva tee mandri ja saarte vahelistele väinadele ja pakkusid liikumisvõimalusi nii reisimeestele, kaubakoormatele kui ka vaenuvägedele. Saarte jaoks oli eriti kevadine jäälagunemise aeg isolatsiooniperioodiks, mil jää ei suutnud enam raskusi kanda, kuid oli veel liiga paks ja massiivne, et võimaldada laevaliiklust. Märts, aprill ja maid olid kuud, mil navigeerimine oli võimatu ja mehed ning hobused ei saanud ületada Muhu väina. Ka sügistormide aeg raskendas liiklust väinades. Tammtee eelsel ajal ületati Väikest väina jääteega või regulaarse purjelaeva (uisk) ühenduse abil Vahtna ja Orissaare sadamate vahel.

 

Zinovjevi tammi valmimine

1892. aasta talvel algasid ehituse geoloogilised uuringud, samal ajal märgiti tulevase tammi trass merre teivasliiniga. 1894. aasta suvel pandi Liivimaa kindralkuberner Mihail Zinovjevi osavõtul Orissaare lähedal paika Väinatammi nurgakivi. Ehitustööd algasid Muhu-poolsest küljest 1894. aastal insener Nazarovi juhtimisel. Kuigi Muhu-poolt valmis tamm jõudsamalt, ehitati seda samal ajal vastu ka teiselt kaldalt. Ligi 3,6-kilomeetri pikkune tamm ehitati Väikese väina madalamasse kohta. Tammi kividest laotud alus ehitati vajumise takistamiseks haokimpudele ehk fašiinidele. Lähedalt kättesaadava täitematerjalina veeti merre suurem osa Muhu muinasmaalinna vallide kividest. Täitematerjali veeti kohale ka Saaremaal Maasi alt ning lähematelt karidelt suvel paatidega, talvel aga hobuste ja regedega. Tamm valmis kokkuhoiukaalutlustel algselt kavandatust kitsamana. Algseks laiuseks oli veepiirist mõõtes ligi 6,5 meetrit, millest reaalne sõidutee oli oluliselt kitsam (alla 5 meetri). Lisaks loobuti ka esialgu plaanitud möödasõidukohtade rajamisest. Ehitus läks maksma tollases vääringus 106 000 rubla. Väinatammi tööde ettevõtjaks oli Pontus Wernhoff, kes oli ka kauaaegne Kuivastu postijaama ja üle Väikese väina vedava uisu rentnik.

1896. aasta aprillist pärinevate teadete järgi oli siis võimalik tammist juba jalgsi üle käia. Väinatammi pidulik avamine toimus 27. juulil 1896. aastal. Sündmuse pidulik osa leidis aset tammi Saaremaa poolses otsas, kuhu olid püstitatud auväravad. Kuressaare linna ettepanekul nimetati tamm surnud kuberneri auks Zinovjevi tammiks. Pärast tammi avamist toimus selle ületamine kuu aja jooksul tasuta. Seejärel hakatud osa kulude tagasi saamiseks võtma ületustasu iga jalakäija pealt 5 kopikat ja hobuse pealt 15 kopikat. Pole teada, kui kaua tammtee ületamine tasuline oli.

Kahe aasta jooksul ehitati 3,6 km kivitammi läbi saari eraldava 1–3 meetri sügavuse mere. Sellele lisaks ehitati ka kokku ligi 6 km juurdesõiduteed Saaremaal Orissaarest tammini ja Muhus Koguva tee pööruni, kust vana tee viis Vahtna sadamasse. Saaremaa maanteelase Ilmar Sireli hinnangul oli tollane ehitustempo väga kiire, sest tema andmetel ei saavutanud teedemajandi mehhaniseeritud ehitustegevuses sellist kiirust veel 1970.–1980. aasatel. Ehitustegevusele aitas kaasa ilmselt kohalike töökäte rohkus, sest sel ajal elas saartel palju elujõulist rahvast.   

Tööd ei lõpe

Et tammialuste kivide sillutamiseks kulunud liiva kokku hoida, kasutati ehitusel ka savi. Juba samal sügisel muutis savi tammi tee poriseks. Tammi ületamine surus tee keskelt madalamaks ja sinna kogunenud vesi ei valgunud ära. 1907. aastaks ehitasid Muhu Linnuse küla mehed tammi veidi alla meetri  kõrgemaks, vedasid peale kive ja liiva ning paigaldasid uued puidust teepostid, mis omakorda muutis tee meetri võrra kitsamaks. Suuremad remonttööd teostati 1918. aastal esimese Saksa okupatsiooni ajal. 1931. aastal asendati tammi puust piirded raudbetoonist valgeks lubjatud postide ning nurkrauast piiretega.

1930. aastatel kasvas liikluskoormus, tamm aga oli autode kahesuunaliseks liikluseks liiga kitsas (alla 5 meetri). Tammini jõudnud sõidukijuhid pidid visuaalselt hindama, kas vastassuunast oli juba sõiduk tammile sõitund. Juhul kui mõni masin oli juba tammi ületamas, oli soovitav oodata ära selle möödumine. Pimedal ajal või uduse ilma korral oli selline vaatlus muidugi raskendatud. Juba 1937. aastal plaaniti kolme möödasõidu koha ehitamist, mis valmisid siiski alles 1943. aastal. Sõjategevuse tulemusel purustati Väinatamm nii 1941. kui ka 1944. aastal mitmest kohast.

Loodusjõududest lõhkusid tammi enim tormid ja jää. 1938. aasta veebruaris purustas tammile kuhjunud jää tammi piirdeid ja piirdeposte. Sel korral purustas jää tammi rohkem kui kilomeetri ulatuses. Tammile tunginud jääpankade kõrguseks hinnati 3–5 meetrit. Suuremaid kahjustusi põhjustasid ka 1969. ja 1986. aasta sügistormid. Tormidega kaasnenud meretõusud avaldasid tugevat survet tammi põhjapoolsele küljele – eriti jää lagunemise perioodil. Sagedased olid tammi nõlvakindlustuste ja piirdepostide purustused. Viimastesse andsid oma sagedase panuse ka hooletud või ülemeelikud autojuhid. Pea iga aasta tuli remontida tammi nõlvu ja asendada piirdeposte. Tammtee järelevalve ja hooldus oli pikka aega Muhu Nautse ja Linnuse külade meeste tööks. Nad pidid jälgima, et kevadel ja sügisel vesi tammi ei lõhuks ning teostasid ka talvist lumetõrjet. 1940. aastani oli ametis ka palgaline tammivaht. Tammi remonte juhtisid teemeistritena aastatel 1929–1941 Friedrich Tuuling ja 1941–1977 Arnold Kuum. 20. sajandi II poolel on tammi laiendatud ja kõrgendatud ning püütud seda muuta kindlamaks ilmastikukahjustuste vastu. 

 

T-P 11-19

799 3057

Kanepi, Estonia

Take road less travelled

“Good place to go with children”